Kanaaridest inspireeritud kodurestoranid

Paljud mõtlevad täna ainult ellujäämisest ja on loobunud unistamast. Eriti restoraniäris, eriti Eestis. Mõte kodurestoranist kusagil kolkakülas ajal, mil kesklinna söögikohad end järjest sulgevad, tundub pöörane. Ometi just seda on teinud kaks Eesti paari, üks kodumaal, teine päikeselisel Tenerifel.

Tekst ja fotod: Katrin Press, avaldatud ajakirjas Oma Maitse 03/2024

Õigupoolest on mõlemad unistused hakanud idanema samas kohas. Tenerifel puhkamas olles hakkaski meil see kodurestorani mõte idanema, räägib Jaan Kiho, kes on koos abikaasa Merritiga oma kodus restorani pidanud juba pea viisteist aastat. “Sellest reisist on meeles, et kui Torrese veini tellisime, imiteeris kelner iga klaasi täites härga ja perenaine viis mind läbi oma magamistoa tualetti. Siis hakkasimegi mõtlema, et vahetu ja koduse toiduelamuse pakkumine on ka Eesti tingimustes võimalik,” meenutab Merrit. Algselt ainult suveprojektiks mõeldud kodurestoran MerMer tähistab tuleval suvel viieteistkümnendat tegutsemisaastat.

Kui me läinud aasta aprillis Tenerifele kodu ostsime, ei olnud meil mingit plaani restorani pidama hakata, tunnistab Herkki Haldre, kelle toitlustushobi puhkusesaarel hoogu kogub. Casa Carmen asub saare lõunaosa pisikeses mägikülas, kuhu mööda kitsaid püstloodis mäkke keerutavaid teid kohalejõudmine on omaette seiklus. Künka otsas, kus kaardirakendus teatab, et oled kohal, kaob ka mobiililevi. Ei jäägi muud üle, kui parkida auto sinna, kuhu hädaga mahub ja minna küla vahele uitama. Õnneks on õige ukse kohal nimesilt ja minu äreva koputuse peale avab peremees värava. 

Ka teised külalised on kogenud sarnaseid emotsioone. Paiga eksootika, jutukas pererahvas ja klaas külma valget veini ning kogu seltskond on hetkega rõõmsalt elevil ja valmis pakutavat kõikide meeltega vastu võtma. Kõigepealt liigumegi trepist üles katuseterrassile, kust paistab külakõrts ja kirik, avanevad vaated naabrite hoovidele, viljapuuaedadele ja punastele kivikatustele. Raske uskuda, et selline koht ei ole spetsiaalselt restorani pidamiseks soetatud.

Pererahva enda sõnul oli tegelikkus hoopis pragmaatilisem. All-linna kahetoalise korteri asemel oli siin mägedes pakkuda ligi kolmsada ruutmeetrit miljööväärtuslikku pinda ning isegi suur osa sisustusest jäi eestlastele päranduseks eelmistelt omanikelt. Saarele kolimise järgselt korraldanud nad kohalikule eestlaste kogukonnale avatud uste päevad. Läbi käis ligi nelikümmend uudishimulikku, kelle võõrustamine elukutselisele kokale Avele ei olnud midagi enneolematut. Haldrete pereettevõte Sunlines Cruises korraldas lõbusõite, meelelahutust ja toitlustust Tallinna lahel laeval, mis võttis pardale kuni 200 külalist.

Mõistagi hakkasid küllatulnud vihjama, et sellises armsas Kanaari majamuuseumis kogenud võõrustajate juures tahaks teinekordki aega veeta. Hea meelega tooks siia ka Eestist saabunud sugulased ja sõbrad. Mõeldud, tehtud – vaid mõne kuuga on Casa Carmenist saanud koht, kuhu tullakse sageli just selle päris külaelu ja ehtsate Kanaari maitsete järele, mida rannapromenaadil kogeda ei õnnestu.

Eriti just neil, kes alles esimest korda saarel või hispaania keelt ei räägi, on väga mugav tutvuda kohaliku toidu ja kultuuripärandiga eestlaste vahendusel. Hulganisti soovitusi, kuhu minna, mida teha, kus süüa, saab veel pealekauba.

Mojodest rääkimata

Oma kätega millegi suupärase valmistamine on toidusündmuste lõbusaim osa. Seda teavad ka meie võõrustajad. Maitserännaku juhatab sisse mojode ehk traditsiooniliste kanaari kastmete töötuba. Ave näpunäidete järgi saab hakkida, segada ja uhmerdada nii et higimull otsa ees. Veini kulub selle juurde ohtrasti. Kui kastmed lõpuks kokku segatud, on kõht parajasti nii tühi, et midagi paremat lusikatäiest mojost värskel krõbeda koorikuga saial on raske ette kujutada. Kuigi neid kastmeid leiab Kanaaridel igast toidu- ja suveniiripoest, pole peale Ave kursuse läbimist enam mingit isu ega mõtet purgitoodet tarbida.

Endalegi märkamatult on sinust saanud mojo-snoob, kes järgmises restoranis teadja näoga rohelist või punast kastet tellib ja siis asjatundlikult kas noogutab või nina kirtsutab.

Eelroaks naudime erinevaid tapasid ehk hispaaniapäraseid suupisteid. Iga ampsu juurde on Herkkil mitu lugu rääkida. Pearoaks on toekas hautis kitselihast ja Papas arrugadas – tuntud kui kanaari kartul või ka kortsukartul. Kõhu saab kõvasti täis ja ühtlasi kuuleme, kuidas kitsed jõudsid kanaaridele ja mismoodi kartulite järgi aega arvati. Päris õiged kanaari kartulid saab kohapeal kasvanud sortidest, aga kõlbavad ka tavalised pisemad isendid. Kuna kõiki nõkse töötoas ette ei näidatud, siis kartulite kortsu ajamine tuleb igaühel endal kodus ära proovida, aga Ave jagab lahkesti õpetusi. Õhtu lõpetab Kanaaride kõige kuulsam magustoit Bienmesabe, mis on valmistatud mandlitest ning on maiasmokkade lemmikuks juba XV sajandist saadik.

Kui maitserännaku menüü sobib eelkõige esmatutvuseks saarega, siis korduvkülastuseks võib pererahvaga ka midagi muud kokku leppida. Üheks variandiks on kalaroog sellest, mis meri sel päeval annab. Herkki ja Ave ise on suured kala- ja mereandide sõbrad ning võivad teile häid vihjeid anda, kus neid saarel veel nautida saab.

Paremat tööd ei tea

Tuhanded kilomeetrid eemal, koduses Eestis Kolga lahe ääres Jaaniranna talus asetab MerMeri kodurestorani peakokk Merrit Kiho lauale purgikese lõhe-rilette’i ja ulatab lusikatäie proovimiseks: “Tunned, on teine maitse kui kasvanduse kalal?”. Koostöö kohaliku kaluriga ja oskused kvaliteetse toorainega ümber käia on kindlasti põhjused, miks restoran kõik rasked ajad on üle elanud.

“Koroona ei olnudki meie jaoks nii hull,” muigab Merrit. “Kuna korraldame privaatseid õhtusööke väikestele seltskondadele, siis pandeemia-ajal olime üks väheseid kohti, kuhu inimesed said kodust välja sööma minna.” 

Restorani kõrghooaeg on mõistagi suvi, kui soov mere ääres viibida ja kohalikku kala: suitsulesta, tuulehaugi, siiaäkist, süüa igal eestlasel härduspisara silmanurka toob. “Kui mitu päeva järjest on maja rahvast täis, siis olen vahel mõelnud, et kas ma ikka jaksan hommikul jälle tõusta ja järgmise seltskonna vastu võtta, aga tüdimust kui sellist ei ole küll tundnud,” ütleb Merrit. “See on minu jaoks praegu parim töö. Ei kujuta ette, et midagi muud teeksin.” 

Varustamine ja planeerimine on läinud ajaga lihtsamaks. Oleks Merrit oma tänaste teadmiste ja oskustega taas valiku ees, kas teha või mitte, hakkaks ta kõhklusteta peale. Omal ajal alustades oli hirmusid rohkem. 

Paar on läbi aastate jäänud oma algse idee juurde olla ise elamuse kujundajaks ning võõrustada nii palju või vähe kui jaksu on, mitte palgata abilisi. See tähendab nädalas keskmiselt kolm tööpäeva, suvel veidi rohkem. Neile sekundeerivad ka värsked restoranipidajad Haldred: endale peab ka aega jääma, konveieriks ei tohi minna.

Restoran kahele

Selleks, et väärtustada neid hetki, mis paar veetis kahekesi restoranides maailma eri paigus ja mis elumuutusele tõuke andsid, otsustasid Jaan ja Merrit, et nemad teevad süüa ka kahele külastajale. Seega on MerMer sõna otseses mõttes Eesti kõige privaatsem restoran. Iseäranis sellistel talvistel õhtupoolikutel, kui meri aurab, silmapiiri katab uduloor ja rannarestoran kõlgub nagu latern maa ja taeva vahel. Nende kahe näite puhul on ilmselge, et restoranielamuse loovad lisaks toidule ka keskkond ja inimesed.

Aga kes on kodurestorani külastaja? “Kuigi me ise pole enam esimeses nooruses, ei käi meie juures ainult vanemad inimesed,” tõdeb Merrit. “Külalisi käib igas vanuses ja erinevatest riikidest. Paljud peatuvad Lahemaa rahvuspargi majutusasutustes, kellega me vastastikku koostööd teeme. Eestlaste ja välismaalaste suhe on umbes 60-40. Viimasel ajal on väliskülalistest kõige rohkem sakslasi. Aga ühiseks jooneks on kõigil avatud suhtlemine ja uudishimu midagi uut kogeda.” Sama võib öelda ka kahe restorani pererahva kohta.

Edu valem

Mis siis on eduka kodurestorani retsept? Kuidas juhtub, et samal ajal kui peatänavate ääres asuvad toiduärid end ridamisi sulgevad, tuleb neile pärapõrgus asuvatele söögikohtadele aina kliente juurde. Võibolla seetõttu, et iseendale ja oma unistusele on truuks jäädud. Vajadusel tehtud raskeid otsuseid mitte üle müüa, mitte palgata abilisi, mitte kaotada oma hinge. Selle asemel on veendumus teha oma tööd õige tundega ja leppida selle piskuga, mis töörõõmule lisaks tuleb. Kodurestoran on elustiiliäri, mis võib olla rahuldustpakkuv seni, kuni see on orgaaniline elu osa, kogemus, mida soovitakse külalistega jagada. 

Kui küsin Merritilt, kui palju jääb restorani kõrvalt aega reisimiseks, tunnen, kuidas ta hoolikalt sõnu valib ja vastab siis elutargalt: “Meie unistus kodurestoranist läks täide. Nüüd hoiab see meid enda küljes kinni." Kas nimetada tööd, mis sulle leiva lauale toob unistuse täitumiseks või ellujäämiseks, on suhtumise ja sõnavaliku küsimus. Miks mitte valida see helgem?