Paljud mõtlevad täna ainult ellujäämisest ja on loobunud unistamast. Eriti restoraniäris, eriti Eestis. Mõte kodurestoranist kusagil kolkakülas ajal, mil kesklinna söögikohad end järjest sulgevad, tundub pöörane. Ometi just seda on teinud kaks Eesti paari, üks kodumaal, teine päikeselisel Tenerifel.

On aeg, mil vihmasabinate vahel on kuulda vaikseid potsatusi. Puu otsast sajavad alla õunad, ploomid, pirnid, kastanid, tammetõrud. Lapsedki ronivad puu otsast alla ja istuvad koolipinki. Seda nähtust jäädvustasime mõned aaastad tagasi maaeluministeeriumi tellimusel.

Mõned aastad tagasi õnnestus tänu agentuurile Kontuur Leo Burnett käia toredas Põlvamaa toiduettevõttes Muna Liisa jäädvustamas nende argielu poeesiat.

Iga eestlane teab, mis tunne see on, kui oled linnadzungli selja taha jätnud, kihutanud mööda kurvilisi teid ja lõpuks haarab silm avarust ning praami kõhtu kulgevat autoderivi. Hoolimata sellest, mitmes on su koht praamijärjekorras, on tunne ootusärev ja pidulik, sest teisel pool vett on hoopis teine elu.