Töö, mis toidab

Veebiväljaandes Edasi.org ilmunud artiklis räägib meie loovjuht Katrin Press toidufotograafia köögipoolest. Avaldame selle usutluse pika versiooni.

Mis sind huvitab fotograafias?

Mind on lapsest saati huvitanud kogu aeg nii palju asju, et suurim väljakutse on need kuidagi ühte elusse mahutada. Enne fotograafiani jõudmist ma ei suutnudki ühe kindla valdkonna küljes püsida ja see tekitas üksjagu frustratsiooni.

Ajakirjanduse õppimine oli selles mõttes õige valik, et ajakirjaniku amet võimaldas oma nina teiste asjadesse toppida. Aga ma ei saanud piisavalt hästi hakkama käsu peale kirjutamisega. Psühholoogiliselt raske oli telefoni võtta ja intervjuud kokku leppida. Isegi kui intervjuu oli tehtud, tundsin sageli, et mul pole tähtajaks mitte midagi peale üksikute lausekatkete ja korrastamata mõtete.

Fotograafia sobib paremini seetõttu, et tulen pildistamast tagasi millegagi, millel juba on vorm ja väärtus, nii et halvimal juhul on mul siiski midagi tähtajaks üle anda.

Minu pildistamise stiil on selline, et vormistan idee maksimaalselt kohapeal ära, pidades silmas ka töötlemise võimalusi. Järeltöötluses ma mingeid imesid ei tee ja palju ei katseta, lihtsalt vormistan pildi nii, nagu see mul peas oli.

Kõige üldisemalt: mulle meeldib elu fotograafias. Olen õppinud olema sellel alal kellelegi vajalik ja ehitanud selle ümber elu, mis mulle meeldib. Ma tean, et fotograafia on piisavalt lai valdkond, et mida iganes ma tulevikus teha tahan, mahun sinna sisse ära. Mind huvitab fotograafia nii loominguna kui ettevõtlusena ja võimalus mõlemas lõpmatult õppida ja areneda.

Kes või mis on sind töös kõige rohkem mõjutanud, inspireerinud?

Elu. Looming on minu jaoks parim õpetaja. See sunnib pidevalt ennast ja ümbritsevat analüüsima. Kvalitatiivset hüpet ei tule, kui sa ei saa üle nendest asjadest enda sees, mis sind tagasi hoiavad. 
Lõputult inspireeriv on püüe aru saada. Kommertsfotograafia nõuab sageli, et taaslooksime mingeid olukordi. Seda saab hästi teha vaid siis, kui oled need endale selgeks mõelnud.

Igapäevatöös inspireerivad mind tähtajad. Võid olla kui tahes loominguline, aga kui sa voodist üles ei tõuse, on sellest vähe kasu.

Kuidas see konkreetne foto sündis? (ja kuidas leiad/leidsid sel korral kõik need nõud?)

Sisuliselt on ka lavastatud toidufoto jutustus, kuigi piiratud vahenditega. Kõige üldisemalt räägib see meile toidukultuurist teatud ajal ja teatud kohas, kitsamalt mingi grupi inimeste elustiilist ja tarbimisharjumustest. Ja kuna tegemist on lavastusega, siis pole see tõsielu, vaid muinasjutt, konstrueeritud reaalsus.
Nii et suur küsimus, mis tuleb koos tellijaga vastata on: mida me tänaseks kokku keedame? Selle pildi tellijaks oli reklaamiagentuur La Ecwador ja me jutustame enesega rahuloleva eestlase ilusast hommikust, et tekitada isu Mamma juustupannkookide järele.

Eesti tootjalt Eesti tarbijale pakutavat on minu jaoks kõige lihtsam stiliseerida, sest olen rohkem kui 10 aastat kogunud toidufoto rekvisiite: nõusid, söögiriistu, köögitekstiile ja kõikmõeldavaid topsikuid, nii et võin neid vastavalt soovitavale värvile või meeleolule grupeerida. Ilmselgelt need kõik ei mahu kodustesse köögikappidesse, vaid vajavad spetsiaalset hoiustamist.

Nõude kollektsioneerimine on üks tööga seonduv hobi ja vahel jääb näppu ka mööblit. Näiteks olen kokku ostnud ka söögilaudasid, mille hoiustamine on juba natuke suurem probleem. Aga see kõik on köömes võrreldes maailma suurte toidufotostuudiotega, kus on valmis ehitatud mitmeid eri stiilides kööke ja söögitubasid.

Lisaks nõudele tuleb käia ka toidupoes ja osta vajalikud toorained, mis aitavad lugu jutustada. Lõpuks tuleb see kõik nii kokku seda, et ise ka usuks ja tahaks selle laua taga olla. Eeltöö võtab mitmeid tunde, enne kui on põhjust kaamera kotist välja võtta.

Fotograaf tuleb mängu siis, kui otsustan, kas on hommik või õhtu, kas paistab päike või on pilves ilm. Enamasti kasutan välkusid, sest kogu seeria peab olema kontrollitud valgusega ja töömaht on nii suur, et pole mahti oodata, millal pilv päikesele ette tuleb.

Toidufoto puhul on ajastamine äärmiselt oluline, sest suurem osa toitusid kaotab seistes silmnähtavalt oma värske väljanägemise. Nii et kõik peab olema testitud ja valmis enne staari saabumist.

Kui tihti pärast pildistamist ka toidu ära süüa saab?

Kui pildistan stuudios või kodus, siis enamasti saab toidu pärast ära süüa. Loomulikult on see jahtunud, närtsinud, räsitud, sisaldab vormi hoidmiseks söödamatuid komponente, nagu hambatikke, majapidamispaberit jms. Vahel on toitu välimuse huvides vähem kuumutatud: nt aedviljad, punane liha või hooletult maitsestatud, kuna maitse ju ei jää pildile - aga pildil on ikkagi 99% juhtudel päris toit.
Restoranides pildistades sõltub pererahvast, kas kõht saab täis või jääb tühjaks. Sagedamini saab täis. Nii et võib küll öelda, et see on töö, mis toidab.